Maailmakaart on pilt, mida te olete näinud miljoneid kordi, võib-olla isegi mäletanud oma peas. Seega näete te mandreid ja veekogu. See vesi on meri ja kaarti vaadates tundub, et see on lihtsalt üks suur veekogu.

Nii andsid inimesed igale piirkonnale nime, et seda oleks lihtsam transportida ja uurida. Sel moel oleksite šokeeritud, kui avastaksite, et ookeanid Nad ei ole kindlasti vennad ja kindlasti ei ole nad sugulased, isegi mitte sugulased!

Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani vaheline barjäär

Reproduktsioon

Piir Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani vahel on väga märgatav, nii et tundub, nagu oleks nende vahel nähtamatu sein. Need on tegelikult kaks erinevat maailma, mis ei tundu mõistlik.

Me ju tunneme vett. Kui panna lusikatäis vett juba täis klaasi, siis muutub vesi üheks. Ei ole mingit jagunemist. Nii et seda loogikat rakendatakse ookeanide suhtes, kuid see ei ole õige.

Miks see siis juhtub? Me teame, et nähtamatut seina ei ole olemas ja et vesi on voolav. Mis võiks takistada vee segunemist? Põhimõtteliselt on võimalik, et vesi on erinevat tüüpi. Atlandi ja Vaikse ookeani tihedus, keemiline koostis, soolsuse tase ja muud omadused on erinevad.

Halokliinid

Kui te külastaksite ookeanide vahelist eraldusjoont, näeksite väga nähtavat piiri erinevate füüsikaliste ja keemiliste omaduste tõttu. Neid piire nimetatakse ookeanikliinideks.

Halokliinid ehk eri soolasisaldusega veekogude vahelised servad on tõeliselt hämmastavad, ja just seda näeme me Vaikse ookeani ja India ookeani kohtumisel.

Kuulus uurija nimega Jacques Cousteau märkas seda, kui ta Gibraltari väinas sukeldus. Ta teatas, et erineva soolasisaldusega veekogud tundusid selgelt jagunevat. Kummalgi poolel oli ka oma taimestik ja loomastik.

Kuid sellest ei piisa, et nad on lihtsalt erinevad. Halokliinid tekivad siis, kui erinevus ühe ja teise vee soolsuse vahel ületab viis korda. Teisisõnu, üks veekogu peab olema viis korda soolasem kui teine, et nähtust märgata.

Saate isegi kodus halokliini luua! Lihtsalt täitke klaas poolenisti merevee või värvilise soolase veega, seejärel täitke klaas lõpuni joogiveega. Sellisel juhul on ainus erinevus selles, et halokliin on horisontaalne. Ookeanis on halokliin vertikaalne.

Tihedus ja inertsus

Nii et kui te mäletate oma keskkooli füüsikatunde, siis mäletate, et tihedam vedelik jääb mahuti põhja, samas kui vähem tihe vedelik läheb ülespoole. Kui see oleks nii lihtne, siis ei oleks ookeanide vaheline serv mitte vertikaalne, vaid horisontaalne. Samuti oleks soolasisaldus nende vahel palju vähem märgatav, mida lähemale ookeanid üksteisele jõuavad. Miks siiskas seda ei juhtu?

Esiteks ei ole kahe ookeani tiheduse erinevus nii suur, et üks ookean tõuseks ja teine langeks, kuid see on piisav, et nad ei seguneks. Teine põhjus on inerts. Üks inertsuse jõududest on nn Coriolise efekt, mis tekib siis, kui süsteem pöörleb ümber telje.

Seega kannatab kõik selles süsteemis ka Coriolise efekti all. Selle näiteks on see, et planeet pöörleb ümber oma telje ja kõik Maa peal tunneb seda jõudu, muutudes võimetuks orbiidil sirgjooneliselt liikuma.

Sellepärast ei segune Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani voolusuunad! Nii et meil on sellele küsimusele nii füüsikalised kui ka keemilised vastused, kui keegi seda järgmine kord tõstatab.